Jahipidamine

Jahipidamine on jahiuluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine[1]. Jahipidamiseks loetakse paljastatud jahirelva, vabalt liikuva jahikoera, püüniste või jahisaagiga looduses viibimist. Peetakse ka nõndanimetatud veretut jahti ehk fotojahti.

Erinevad jahipidamis liigid on: hiilimisjaht, varitsusjaht, peibutusjaht, ajujaht, jne. Jahipidamine võimaldab reguleerida ulukite arvukust looduses, tagada liigilist mitmekesisust kui ka jahindlikku produktiivust. Jahipidamisega seondub ka salaküttimine, mis on seadusega keelatud.

Eestis on jahipidamisel lubatud sile- või vintraudne või kombineeritud tulirelv. püünised ja jahikoer. Jahiulukitele võib jahti pidada jahitunnistust omavad inimesed. Seda väljastakse jahiseaduse alusel inimestele, kes on läbinud teooria- ja relvakäsitluseksami ning ka laskeeksami.

Enamasti Eestis peetakse jahti suurulukitele: metssiga, põder, hunt, pruunkaru, punahirv ja ilves. Kui ka väikeulukid: rebane, kährik, minsk, mäger, kobras.

Jahipidamist reguleerib Eestis Eesti jahiseadus, kui ka jahieeskiri, mis sätestavad jahipidamise alused, jahimaa korralduse ja kasutamise jahimeeste poolt, metsloomade arvukuse arvestuse ja käsitlamise.